Nende viimase aja loomingut võib pigem iseloomustada kui atmosfäärilist kunstirokki, kus kohtuvad mitmed erinevad muusikastiilid ja mõjutused (metalist klassikalise muusikani), mille seob ühtseks tervikuks iseloomulik Skandinaaviapärane melanhoolsus, mida bänd oma eepilisust tagaajaval viisil väljendab (selle heaks näiteks on kas või nende viimase albumi „Berdreyminni“ plaadikujundus, kus miniatuursena mõjuv inimkarakter seisab koos hirvega uduse ja müstilise suurjärve kaldavees. Nimetatud album kõlab ka heliliselt vastavalt: unenäoliselt, grandioosselt ja natuke kurvalt). See melanhoolsus on mingil määral kindlasti pärit just metalmuusika algetest, kuna bändi vokalist Aðalbjörn "Addi" Tryggvason on öelnud, et südames ollakse endiselt just metalbänd, isegi kui heliliselt enam standardse metalbändi moodi ei kõlata. Samamoodi on Solstafiri muusikalise iseloomu lihvimisele kaasa aidanud Islandi karm kuid kaunis loodus, mille lahutamatuteks elementideks on jääkülmad tormituuled, mäslevad lained, muinasjutulised virmalised, purskavad vulkaanid, ning kuumaveeallikad. Oma lauludes kõneldakse (islandi keeles) elust tervikuna ja ausalt: paratamatutest mõõnaperioodidest ja nende ületamisest ning resolutsioonide leidmisest. Emotsionaalse laengu bändi muusikast aitab eriti hästi kätte saada just vokalist Tryggvasoni esitus, mis annab lauludes esineva emotsiooni jõuliselt edasi ka juhul, kui islandi keele oskus puudub. Live-bändina on Solstafir tuntud oma sügava hingestatuse ning sellega kaasneva teatava teatraalsusegi poolest. Päris rokk-ooperit ei tasu oodata, kuid visuaalselt presenteerib bänd end veidi dramaatilisemalt, kui viis meest juukseid keerutamas.