Meile on maalitud pilt eestlaste minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oi-oi kui vedel. Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat. See oli nende eesti talumeeste tants, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et mõisas “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: “Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!” Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?

Trupi ühistööna valminud humoorikas “Peks mõisatallis” on uurimus kannatamisest. Meie, eestlased, oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Kui keegi küsib: „Kuidas läheb?“ on auasi vastata, et töö tapab, et on kiire, et on raske. On tavapärane, et arsti juurde minnakse alles siis, kui on liiga hilja – mis see väike valu ikka teeb? Kas kannatamise harjumus tuleb inertsist või on see kultuuripärand? Oleme ju ajalooõpikute järgi olnud 700 aastat orjarahvas ning kes teab, kui kerge elu ka enne seda oli.

EV 100 on käes ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.” Kas tegelikult on ka kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada? Kas tõeliselt aitab vaid teadmine, et teistel on veel hullem?

Kui etendus on halb – kannatad ära.

LAVAL
Jaanika Tammaru — Tavaline eestlane
Kaarel Targo — Tavaline eestlane
Kristjan Lüüs — Tavaline eestlane

AUTOR Trupitöö
LAVASTAJA Birgit Landberg
DRAMATURG Paul Piik (Kinoteater)
KUNSTNIK Illimar Vihmar
VALGUSKUNSTNIK Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
HELIKUNSTNIK/ -TEHNIK  Sten Arvi

__________________________

• Laval suitsetatakse ja kasutatakse robustset kõnepruuki! Etendus ei ole soovitatav alla 16-aastastele.
• On garanteeritud ligipääs erivajadusega külastajale.